Ükskõik kus ja millises olukorras inimene on, selleks, et midagi muutuks, on ESIMESEKS SAMMUKS TEGELIKKUSE VASTUVÕTMINE. See kõlab lihtsalt, aga selleni jõudmine nõuab hirmude ja mugavuse ületamist. Kui see suutlikkus on olemas, on esimene eeldus nähtava taha vaatamiseks astutud.

Selleks, et maailm päriselt muutuks ja inimene tuleks oma “aedikust” välja, on vaja ületada surmahirm. Selleks peab inimene saama kogeda, et midagi ei lõpe ega alga, vaid kõik ON.

Arenguteed, kuhu maailma jõud inimest hetkel tirivad, ei ole vaja inimkonnal kogeda, see pole paratamatus vaid kõigest üks (ebameeldiv) võimalus. Kui hirme ei ületata, siis muutub see teekond reaalsuseks.

Iga inimene saab midagi omalt poolt teha, et tema ülivõimed avalduma hakkaksid. See kõik on palju lihtsam, kergemini kättesaadav kui esmalt tundub. Kõigil on olemas ekstrataju(d) ja need tajud, erinevalt üldisest arusaamast, on inimesel tegelikult töös, aga keegi pole koolis öelnud, kuidas ja mida nende juures tähele panna. Panna tähele on väga tähtis omadus ja oskus. Selleks, et see kasvaks, tuleb meil natukene nihutada automatiseeritud, argist mõtlemist (nimekirjade ja plaanide maailmast – mis pole muud kui algoritmiline mõtlemine) intuitiivse mõtlemise suunas.

Kuidas seda kõige lihtsamalt teha?

Selleks sobivad väga hästi üldised enesejuhtimisega seotud küsimused – nö pöördumine alguse juurde tagasi – kes ma olen, mida ma tegelikult vajan ja teha tahan, milline keskkond on mulle sobilik, millega kõlan kokku, millega mitte ja kes ma päriselt olemuslikult olen.

Eelpool mainitu peale mõtlemine käivitab sisevaatluse, viimane pole aga midagi muud kui meie ekstrataju väikevend. Seda tehes, me rakendame juba oma sensitiivsust, oma sisemist silma.

Sisevaatluseks tuleb võtta enesele ruum ja aeg. Bioloogia mõjutab meie sisekaemust ja vastupidi. Sisekaemuseks on hea aeg siis, kui me ei ole väsinud (füüsilise väsimuse korral võimendub argimõtlemine), sisekaemus vajab psüühilist energiat. Selle kaudu jõuame me enese teadliku juhtimiseni, mitte ainult maises, vaid ka metafüüsilises tähenduses, sest mõte on väli ja välja on võimalik lugeda, aga välja on võimalik ka mõjutada, st et mõtteid on võimalik sisestada. Seda tehakse juba praegu tehnoloogia abil, aga seda saab teha ka ilma tehnoloogiata.  Teekond metafüüsikasse ei ole pikk vaid lühike, küsimus on selles, kus on meie tähelepanu.